Maarjaliis Paavo kaitseb doktoritööd „Short-wavelength and near-infrared autofluorescence imaging in recessive stargardt disease, choroideremia, PROM1-macular dystrophy and ocular albinism”

19. juunil kell 14.00 kaitseb Maarjaliis Paavo doktoritööd „Short-wavelength and near-infrared autofluorescence imaging in recessive stargardt disease, choroideremia, PROM1-macular dystrophy and ocular albinism“ („Funduse sinine ja lähi-infrapuna autofluorestsentsuuring autosoom-retsessiivse Stardgardti tõve, koroidereemia, PROM1-maakuli düstroofia ja okulaarse albinismi patsientidel“).

Juhendajad:
kaasprofessor Kuldar Kaljurand, Tartu Ülikool
Janet R. Sparrow, Columbia Ülikool (USA)

Oponent: 
professor Carel Hoyng, Radboud UMC (Holland)

Kokkuvõte
Pärilikud võrkkestahaigused on juhtivaks nägemiskaotuse põhjuseks tööealise elanikkonna seas arenenud riikides. Tegemist on kliiniliselt ja geneetiliselt väga heterogeense haiguste grupiga, mistõttu diagnostika ja haiguse patogeneesi uurimine on olnud vaevarikas. Võrkkesta piltdiagnostika on oluline mitte-invasiivne meetod haiguste diagnoosimiseks ja uurimiseks. Konfokaalne skanneeriv laseroftalmoskoop valgustab võrkkesta erineva lainepikkusega laserkiirega ning salvestab tagasikiirgavat valgust luues silmapõhjast pildi. Funduse autofluorestsents (AF) uuringul kasutatakse ära silmapõhja enda naturaalseid fluorofoore. Lipofustsiini ergastamiseks kasutatakse sinise spektri laserkiirt (sinise AF) ja melaniini jaoks lähipuna laserkiirt (lähipuna AF). Nende fluorofooride jaotus ja kogus silmapõhjas muutub erinevate haigusprotsesside mõjul ning need muutused on tuvastatavad AF uuringul. 

Antud doktoritöös uurisime sinise ja lähipuna AF uuringu pilte autosoom-retsesiivse Stargardti haiguse (STGD1), koroidereemia, PROM1-maakuli düstroofia ning okulaarse albinismi patsientidel. Töö eesmärgiks oli paremini mõista sinise ja lähipuna AF signaali allikaid erinevate haigusseisundite korral, kus võrkkesta fluorofooride  jaotus ning kogused on muutunud. Lisaks kvalitatiivsele piltide hindamisele kasutamise kvantitatiivset AF signaali tugevuse mõõtmist hindamaks lipofustsiini ja melaniini taset. 

Uurimustöös näitasime, et melaniin on lähipuna AF signaali peamiseks allikaks. Samuti tuvastasime, et melaniin olemasolu toimib sinise AF signaali tugevuse modulaatorina, sest hüpopigmenteeritud silmapõhja aladelt pärinev sinine AF signaal oli tavapärasest kõrgem. Kvantitatiivselt uuringul näitasime, et lipofustsiini kuhjumine võrkkestas põhjustab lisaks sinise AF signaali tõusule ka lähipuna AF signaali tõusu STGD1 patsientidel. Koroidereemia ja STGD1 haigete uurimisel leidsime, et pigmentepiteeli rakkude kärbumine on nähtav AF signaali hääbumisena ning et lähipuna AF uuring on selle tuvastamiseks tundlikum meetod kui sinise AF. Kvantitatiivsel analüüsil näitasime ka, et PROM1-maakuli düstroofia patsientide sinise AF signaal oli võrreldav terve silmapõhja signaali tugevusega, eristades seda fenotüübiliselt sarnasest STGD1 haigusest ning viidates sellele, et lipofustsiini üleliigne kuhjumine ei ole antud haigusele omane mehhanism. Sinine AF ja lähi-infrapuna AF on mõlemad olulised võrkkesta rakkude seisundi biomarkerid, mida on võimalik mitte-invasiivsel moel analüüsida.